let’s get this started girl, we’re moving up we’re moving up
it’s been alot to change but you will always get what you want.
Long time no see I shall say. Vannun käsi südamel, et ma olen lõpuks seal, kuhu ma oma eluga jõuda tahtsin – ülikoolis, iseseisva elu peal ja paganama õnnelik. Ma tegelikult ei uskunud, et mul kõik nii täpselt plaani järgi läheb, aga no läks ja mul pole selle vastu vähimatki. Ülikoolist rääkides – sain ihaldatud erialale (eesti keele filoloogia) tasuta kohale nii Tallinna kui Tartu ülikooli ja tegin ühe oma senise elu raskeima otsuse. Tallinn või Tartu? Tartu. Otsuse tegi raskeks muuhulgas see, et enamik sõpradest läks Tallinnasse. Minu sotsiaalne külg käskis mul neile järgneda, kuid otsustasin siiski Tartu kasuks, sest Tartu ülikoolis õppimine pole mitte ainuüksi auasi, vaid ka mu kauaaegne unistus. Loomulikult öeldi mulle mitukümmend korda, et oleks täielik lollus minna TLÜsse, kui oled piisavalt tasemel, et TÜsse sisse saada. Eks neil oli õigus, kuid järgisin vaid oma sisetunnet ja tahtmist. Et siis Tartu. Õh õnnis Tartu, kuidas ma sind armastan! Mäletan, et kunagi kirjutasin päevikusse, et Tartus tunnen end alati koduselt. See on hubane ja sõbralik linn, täielik vastand Kohtla-Järvele ja ka Tallinnale (mul on ka Tallinna vastu tunded, aga mitte nii suured).
Oma õnne ei suutnud uskuda ka siis, kui augustis ühikaavaldusele pooleteise tunni jooksul vastuse sain – pakume teile kohta Narva mnt 27 ühiselamus! Augusti keskel, päev pärast Aktuaalse Kaamera uudiselõiku ühiselamukohtade puudusest Tartus. Ütlen ausalt – mul ei olnud eelnevalt mingit ühiselamukogemust peale sõpradel mõnes sellises külaskäimise. Privaatse inimesena kartsin, et ühikas on kõle, lärmakas, ebaturvaline, mingit privaatsust ei ole jne. Ma ei tea, kas asi on mu õnnes või milleski muus, aga minu ühikas on eelkirjeldatu täpne vastand. Ja toanaaber on parimate killast. Ma tundsin end seal esimesest päevast kodusena. Nüüd mul ongi kaks kodu – Kohtla-Järve kodu ja Tartu kodu. Mul pole ausalt öeldes mingit kavatsust sealt väljas kolida, sest see maja ja inimesed on mulle kalliks ja koduseks saanud. Ja miks ma peaksingi, kuid vannitoas on põrandaküte ka!?
Ülikoolielust rääkides… Kust ma alustangi?:D Kui mu käest küsitakse, kuidas mulle ülikoolis meeldib, siis ma ei leia seda õiget sõna, millega seda kirjeldada. Praeguses nö sisseelamise faasis võrdlen ma veel kõike keskkooliga ja naudin seda vabadust, mis mul oma asjade korraldamisel jäetud on. Ülikoolis eeldatakse, et teed palju iseseisvat tööd ja mulle see sobib. Loengutes käimine pole kohustuslik ja see on ilmselt paljude lemmikasi ülikooli juures. Panid hommikuni pidu? Keda huvitab, magan kodus kaineks. Nina on kinni ja köha tapab – jään koju teki alla. Sõbranna tuleb külla – lähme loengute asemel linna peale. Ei viitsi kooli minna? Lihtsalt ei lähe ja võtan pärast ÕISist slaidid. Nii lihtne on laisaks muutuda, et see on tegelikult lausa ohtlik. Mulle õudsalt meeldib, et lektoritel ei saa enam rohkem kama olla, kas ma vegeteerin nende loengus või kodus voodis. Ei mingeid puudumiste loendamisi ega põhjendamisi. Peaasi, et tööd tehtud saad. Sellest jutust võis nüüd jääda mulje, et ma üldse koolis ei käi ja vedelen arvuti süles teki all. Tegelikult ma naudin loengutes käimist, eriti nende lektorite loengutes, kes suudavad muidu kuiva erialast juttu rääkida nii huvitavalt, et mu huvi asja vastu kasvab veelgi. Kui keskkoolis tundus mulle, et õpetajate elueesmärk on teha tund ja aine nii igavaks, kui üldse teha annab, siis ülikooli lektorid on hoopis teine tera. Mis mind kõige enam üllatas – kirjanduse loengus saab ka naerda! Enneolematu! Kirjanduse tunnid ajasid mind pigem nutma, seda nii analüüside raskuse ja igavuse pärast, aga ka õpetaja oskamatuse pärast tundi särtsu tuua. Aga nüüd on mul lausa kahju vajadusel mõnda kirjanduse loengut mitte attendida. Muide, jutt käib Janek Kraavi loetud eesti kirjanduse loengutest. Kes teavad, need teavad. Ta küll ütles, et tulemas on igavad loengud ja küll meid varsti vähemaks jääb, aga mina küll ei ole auditooriumi olulist tühjenemist täheldanud.
Kergendusega pean märkima, et olen erialavaliku osas täppi pannud. Teadsin nooremana ja tean ka nüüd, pärast kuupikkust koolitööd, et eesti keel on minu ala. Meeldiv on tõdeda, et kõik mu elus on paika loksunud.
Haa, unustasin vaese tudengi elust kirjutada. Kunagi vandusin, et võtan kokast mehe ja köögis käin vaid selleks, et toiduained kappi panna ja süüa võtta. Võtan sõnad tagasi. Mulle on söögitegemine meeldima hakanud. Ja kuidas veel! Varem ootasin kannatamatult poes vanemate järel, mõistmata, miks nad iga leti juures nii kaua seisavad ja mõtlikult iga pakendit vaatavad. Nüüd olen ise täpselt samasugune. Poes käies varun piisavalt aega, et mõelda, mida süüa teha ja mida selleks vaja on. Kraami kojutassimine on see vähem meeldiv ülesanne, aga õnneks on Tartu vahemaad nii väikesed, et nende läbimiseks kuluv aeg on naeruväärselt väike. Eriti kui pood asub teisel pool teed või lähima nurga taga. Mida tudeng sööb? Enda eest rääkides – mitte ainult makarone ja tatart. Nii kaua kui on raha, saab ka tervislikult süüa. Ma ise üritan jätkata oma ema püha üritust tervislikke toite valmistada. Mulle tegelikult meeldib, et võin osta ükskõik kui hea ja maitsvat asja, aga see seisab puutumatult kapis täpselt nii kaua, kuni mu enda kannatus katkeb ja selle ära otsustan süüa. Kodus eksisteerib see hetkeni, mil õde kapi kallale läheb. Nice try.
