vital signs.
4. juuli 2011 · Rubriigid: elu
- Kirjandis 91 punkti saadud, kool lõpetatud ja ülikooli sisseastumisavaldused saadetud – enam paremaks minna ei saa. Siiani on kõik läinud nii nagu ma tahtsin ja ülimalt tõenäoliselt läheb ka edaspidi (sest et ma saan kõik mida tahan. Like a boss). Haha.
- Muidu on igasugu põnevat juhtunud, kaasa arvatud see, et tegin tutvust sellise ilusa asjaga nagu odraiva, leidsin nabaaugust puugi ja oksendasin mingi viiruse tõttu sisikonna välja. Aga seda te ei pea teadma.
- Jaanipäeval leidsin helendava jaaniussi ja kui vanarahva tarkust uskuda, olen ma mitme maa õnnega koos, sest varsti lähen mehele. Kui mu Jaan ettepaneku teeb, annan teada.
- Mul on nüüd ka varuks üks klassikaline lugu teemal “kuidas ma nägin nunnu naabripoisiga kohtudes äärmiselt s**t välja”. See oli päev enne kirjanduse eksamit, ma olin suvilas ja mõtlesin, et lähen külatee peale kõndima ja tõhususe mõttes võtan kirjanduse paberid ka kaasa, et viimsedki faktid pähe taguda (kaks ühes: superteadmised maailma kirjandusloost ja kalorite põletamine). Loomulikult ma olin juuksed keeranud nii krunni kui keerata annab, sest oli tapvalt palaaav, riided olid keskpärased, sest ilmselgelt ma ei pane suvilas oma parimaid kangatükke selga. Lühidalt öeldes: ma nägin võrdlemisi kehv ja mugav välja ning tunne oli ka vastav. Ja kui ma siis seal tee peal jalutades paberimajandusega tegelesin ja vaikselt endale fakte ette lugesin, sõitis mööda kõrvalmaja naabri poeg teise noorhärraga. Ta ei vaadanud mind küll imelikult, kuid ilmselgelt nägin ma välja nagu mingi veidrikust nerd ja see kajastus ka ta näos, sest pilk oli uuriv:D Klassika. Kokku võttes: mitte kõige säravam kohtumine, eks ole. Ma kuulun nende hulka, kes arvavad, et neiud ja naised peaksid alati head välja nägema. Seda mitte ainult meeste pärast, vaid ka parema enesetunde pärast. Sama laieneb minu arvates ka meestele endile.
- Mingi uus trend: öödel, mil ma ei ole kusagil sõidus ega kellelgi külas, see tähendab magan kodus, ärkan ma pidevalt lambist kell kaheksa hommikul üles, läppar peaaegu kaisus. Ärge saage valesti aru: ma ei ole arvutipede. Paadunud ööloomana meeldib mulle varaste hommikutundideni üleval olla ja filme vaadata. See tähendab, et nii umbes 5-6 paiku kolin läppari ja näksimismaterjaliga voodisse üle, et mitte kusagil ebamugavas asendis magama jääda, ning kaotan mingil hetkel pildi eest ära. Läppar koos mängiva filmiga aga jääb voodi peale töötama. Nii ongi, 3-l ööl nädalas. Viimase nädala jooksul olen veidi arenenud ja filme vaadanud klassikalisel moel DVD-mängija abil, aga see sama, mis voodis vedeledes äktsionit vaadata.
- Lisaks ma ei suuda kunagi kiiresti otsustada, mis filmi vaadata. Selle ajaga, mis mul valimise peale kulub, võiksin kaks filmi ära vaadata. Tõsiselt ka noh.
- Ma mõtlesin ükskord varem ka siin jaurata “Kiiretest ja vihastest”, aga millegipärast jäi soiku. Ärge üllatage, eks ole. Selle asemel, et vaadata viimast viiendat filmi, vaatasin mina hoopis Tokyo Drifti. Peategelane oli päris nunnu, eriti siis, kui ta istus sodikssõidetud hammastega traumapunktis ja naeratas tibile. Film ise oli äge võrreldes mitte millegagi, sest ma pole varem taolisi filme vaadanud. Üks mu lemmiktegelasi sai autoplahvatuses surma. Ma olin nii kurb ja lausa läksin vist sama nägu nagu Sean ise, kui ta appi joostes vähe hiljaks jäi. Palju jaapanlasi, mõttetud tibid, kelle pärast end peaaegu surnuks sõidetakse ja siis Seani ülepingutatud lõunaosariikide aktsent. Ma sõna otseses mõttes ei saanud poolest ta tekstist aru, sest lisaks aktsendile oli tal ka mitte kõige selgem diktsioon. Ma mõtlesin, et ta on mingi välismaalane… kuni teda guugeldasin. Ilmselgelt ma kirjeldan siin filmi seisukohalt ebaolulisi asju:D See ongi põhjus, miks minust ei saaks kunagi head filmi- ega muusikaarvustuste kirjutajat – ma lihtsalt võtan kõike isiklikult:D.
Like this:
Be the first to like this post.
