Lugesin Marian Keyes’i raamatut “Kas seal on kedagi?” ja kogesin seda haruldast “hea raamatu tunnet”. Pole just palju raamatuid, mis poeksid lugemise ajal sügavalt hinge ja paneksid su pisarateni kaasa elama. Ma ausalt öeldes ei mäletagi, millal ma midagi nii head lugesin. Olen lugenud virnade viisi kohustuslikku kirjandust, mida lugedes võitlesin ajapuuduse ja igavusega ning mis ei tekitanud mingit tunnet peale tüdimuse, et pean neid taas koolis analüüsima; ja olen alati lugenud raamatuid vabast tahtest (meeletutes kogustes tegelikult), mis on mulle meeldinud, kuid pikemas perspektiivis ei ole mu mällu erilist jälge jätnud. Nüüd siis raamat, mis seda tegi.
Raamat räägib Anna Walshist, ühe kosmeetikabrändi suhtekorraldajast, kes on raamatu alguses oma vanematekodus Iirimaal. Ta on vigastatud, aga ei mäleta juhtunust midagi. Ta otsustab pärast kahekuulist paranemist õnnetusest, mida ta ei mäleta, naasta koju New Yorki oma abikaasa Aidani juurde ning proovib oma elu vanal viisil jätkata. Meest aga pole nende korteris ja nii lähebki Anna tööle tagasi ja saadab Aidanile meile, püüdes meeleheitlikult temaga kontakti saada. Anna teadmatus ja meeleheide süveneb, kui ta ei suuda oma meest kuidagi kätte saada. (EDASI LUGEMINE OMAL VASTUTUSEL: ÜKS SUUUUUUUR SPOILER).
Kusagil poole raamatu peal hakkasin kahtlustama, et Aidan on surnud, sest kuidas muud moodi saab olla, et ta üldse oma naise meilidele ja kõnedele ei vasta. Mu kahtlused said üsna pea kinnitust. Selguse saab, miks Anna nii vigastatud oli ja miks Anna oma meest linna peal vilksamisi näeb (Anna ja Aidan sattusid autoõnnetusse, mille tagajärjel mees sureb). Kogu ülejäänud raamat räägib Anna toimetulekust leinaga ja tema katsetest Aidaniga ühendust saada, sealhulgas ka spiritistlikul viisil. Keyes’i kirjutamisstiil on väga vaimukas, kuid samas annab ta ülimalt ehedalt edasi Anna kaotusvalu, meeleheidet ja ahastust. Ütlen ausalt, et kogu raamatu vältel oli küllaga kohti, kus ma südamest nutsin. Ülesehitus on hea, sest vahelduvad peatükid, kus Anna räägib oma lugu, ja ta õe detektiivist õe Heleni ja ema meilid talle, mis kirjeldavad humoorikalt Heleni tööjuhtumisi ja koduseid sündmusi. See annab lugejale võimaluse vahepeal kurbusest toibuda ja naerda.
Anna liitub spiritisliku liikumisega, kus inimesed istuvad koos sensitiiviga, kes annab neile edasi teateid surnud sugulastelt või tuttavatelt. Seal tutvub ta mitme mehega, kellest ühega, leskmehest Mitchiga koos hakkab ta pühapäeviti väljas käima. Ta maksab suuri summasid ka paljukiidetud Neris Hemmingu sensitiiviteenuse eest, kuid pettub ka selles. Vastuse saab ta oma parima sõbranna lapse sünni juures viibides, kui ta lõpuks lepib Aidani surmaga ning vahepeal välja ilmunud Aidani ekskallima ja nende pojaga (eks jäi rasedaks enne kui Anna ja Aidan kohtuma hakkasid, kuid ei rääkinud sellest Aidanilegi enne, kui veidi aega enne mehe surma.) Anna räägib unes Aidaniga ning mees kinnitab talle, et ta jääb alatiseks temaga, kuid ta tahab, et Anna leiaks kellegi uue. Et tegelikult Anna juba tunneb seda uut meest. Anna ärkab, tunneb ülimat rahu ja näeb Aidanit sümboliseerivat liblikat, kes jätab nii Anna kui nende korteriga hüvasti ning lendab siis aknast välja.
Lõppu lugedes nutsin nii rõõmust kui kurbusest sellise lõpu üle. Hea näide raamatust, mis poeb sügavale inimese hinge ja paneb peategelase eluotsingutele kaasa elama:)
Nüüd loen sama autori raamatut “Racheli puhkus”, mis räägib Anna vanemast õest Rachelist, kelle maailma on tõeliselt pea peale pööratud. Algus tõotab head!
