Hey, it’s me. I’m back.
Täna kirjutasin kella üheksast kaheni koolis katseeksamit. Seda, mida praegused 11ndikud järgmisel aastal teevad. Ausalt öeldes ei näe põhjust vinguda, et mind katsejäneste hulka arvati, sest minu arvates oli see paras eelsoojendus päris proovikirjandile ja lõpukirjandile. Igatahes kirjandiga joppas nii hästi, et mul ei olnudki aega salvrätiku sees kaasa võetud šokolaadi näksida. Kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin, vahepeal jõllitasin seda parema käe pöidlaküünt, millelt punane küünelakk servast maha oli kulunud, ja siis kirjutasin taas, šokolaadi magus lõhn ninas. Teate küll, see Kalevi šokolaadide lõhn. Loodetavasti ei kirjutanud selle tõttu teemast mööda.
Rääkides eksamitest… ma ei taha nendest tegelikult üldse rääkida, sest need 6 nädalat võiks lihtsalt läbi saada ja kõik oleks okei. Ma ei viitsi enam countdown’i teha.
Palju põnevam on rääkida sellest festarikotist, mille ma Inglismaalt ligi kolm korda odavamalt tellisin. Varsti vaja White Lies’ile minna ja ausalt öeldes on rahvasummas õlakotiga vägagi tülikas liikuda, nii et jah… tahan pakki!
