escape your nest.

Raske on elada kahes kohas. Ma mõtlen siinkohal materiaalset külge. Ma olen nimelt naissoost ja mul on pidev vajadus endaga kaasa vedada asju, mida mul tegelikult vist vaja ei lähegi, aga lohutav ja turvaline on teada, et nad on mul läheduses on. Võib siis ette kujutada, mida ma mõtlen, kui pakin neljapäeva õhtul koju minekuks asju. Mida mul kolme päeva jooksul vaja läheb?? Kõike ju, appi!

Ratsionalistid ja meessoost isikud pööritavad siinkohal kindlasti tüdinult silmi ja küsivad, et mille pagana pärast ma üldse pean midagi pakkima. Miks ma ei või lihtsalt bussile minna ja koju sõita?

No teate, teie informatsiooniks – asi ei ole nii lihtne. Mul läheb vaja tunduvalt rohkem asju kui võtmed, rahakott, telefon ja sülearvuti. Esiteks on mul pidev garderoobikriis. Äkki on vaja laupäeval sünnipäevale minna? Ma ei saa ju sinna minna dressipluus seljas. Võib-olla on sõbrannadega istumine pubis ja mitte koduses elutoas. Dressipluus ei ole valik. Ahjaa, reede õhtul on veel teatrietendus ka… kontsakingad ja kleit, halloo?

Probleem on selles, et mul asub 98% garderoobi Tartus ja see ülejäänud 2%, mis õnnetult kodus kapis istub ja kandmist ootab, on mu garderoobi kehvem ja mitte nii lemmik osa. Ehk siis kui mul on vaja eksprompt kuhugile üritusele sisse sadada, siis mul pole üldiselt midagi tarka ja sobivat selga panna. Palka või kuller, kes garderoobi koju toob.

Põhjus, miks ma kõik riided ühikasse kaasa võtsin, on loomulikult see, et ma ei tea ju kunagi, mis tujud mul hommikul (või siis lõuna ajal) ärgates on – äkki tahan just SEDA pluusi kanda, sest see sobib mu tujuga ideaalselt. Kui SEE pluus on parajasti Järvel, siis on terve päev rikutud. See on päris stereotüüpne naiste probleem.

Niisiis ongi mul kaks valikut: kas panna koju minnes selga midagi sellist, mis sobib kõikjal kandmiseks, või pakkida kaasa esemed igaks elujuhtumiks. Mis on tegelikult päris naeruväärne. Kolmas valik on see, et transpordin osa riideid koju tagasi. Aga tegelikult see pole üldse valik.

Jättes hilbud kõrvale, on mu teine suur probleem kirjanduse kotti mahutamine. Ma nimelt olen suur lugeja ja raamatud (mis kaaluvad tänu kõvadele kaantele ja suurele paberi tihedusele päääris palju) on mu kotis must have. Põhjendust pole vist vaja. Teiseks on vaja ka erialakirjandust vahel Tartust Järvele ja Järvelt Tartusse tassida, sest ma olen absoluutselt võimetu kirjutama kõiki referaate ja esseid nädala sees valmis, testidest rääkimata. Kõikidel teostel pole ka digitaalversioone (no tegelikult neid praktiliselt polegi).

Seda kirja pannes ajab ennast ka naerma, millised tõsised probleemid mul on. Aga ma olen saanud piisavalt tõestust, et ma jagan neid probleeme mõne teise tudengiga. Näiteks oma toanaabriga. Sel nädalavahetusel ta just pakkis kotti kaks paksu A4 suuruses rasket kõvakaanelist raamatut, et kodus referaat valmis kirjutada. Tean, mida ta tunneb. Või siis mitte, sest ta sõidab koju autoga. Aga ta teekond esimeselt korruselt parklasse oli piisavalt veene kinni suruv.

Nii palju sellest. Lõpetuseks veel üks jutt. Täna bussiga Tartu poole loksudes taasavastasin playlistist loo, mis on minuga taskus kaasas käinud anno 2009. Ma tean omast kogemusest, et ega ikka ei viitsi küll postides olevaid videosid käima klõpsata, aga äkki kellelegi hakkab ka meeldima.

Tüübid esindasid 2009. aastal Sveitši Eurovisioonil, kuid ei saanud minu ja ilmselt paljude teiste alternatiivroki austajate kurvastuseks poolfinaalistki edasi. Neil olid küll heliprobleemid ja puha, aga ilmselgelt on Eurovisioon selliste bändide jaoks liiga põhivool.

Kommenteeri »

something good can work.

let’s get this started girl, we’re moving up we’re moving up

it’s been alot to change but you will always get what you want.

Long time no see I shall say. Vannun käsi südamel, et ma olen lõpuks seal, kuhu ma oma eluga jõuda tahtsin – ülikoolis, iseseisva elu peal ja paganama õnnelik. Ma tegelikult ei uskunud, et mul kõik nii täpselt plaani järgi läheb, aga no läks ja mul pole selle vastu vähimatki. Ülikoolist rääkides – sain ihaldatud erialale (eesti keele filoloogia) tasuta kohale nii Tallinna kui Tartu ülikooli ja tegin ühe oma senise elu raskeima otsuse. Tallinn või Tartu? Tartu. Otsuse tegi raskeks muuhulgas see, et enamik sõpradest läks Tallinnasse. Minu sotsiaalne külg käskis mul neile järgneda, kuid otsustasin siiski Tartu kasuks, sest Tartu ülikoolis õppimine pole mitte ainuüksi auasi, vaid ka mu kauaaegne unistus. Loomulikult öeldi mulle mitukümmend korda, et oleks täielik lollus minna TLÜsse, kui oled piisavalt tasemel, et TÜsse sisse saada. Eks neil oli õigus, kuid järgisin vaid oma sisetunnet ja tahtmist. Et siis Tartu. Õh õnnis Tartu, kuidas ma sind armastan! Mäletan, et kunagi kirjutasin päevikusse, et Tartus tunnen end alati koduselt. See on hubane ja sõbralik linn, täielik vastand Kohtla-Järvele ja ka Tallinnale (mul on ka Tallinna vastu tunded, aga mitte nii suured).

Oma õnne ei suutnud uskuda ka siis, kui augustis ühikaavaldusele pooleteise tunni jooksul vastuse sain – pakume teile kohta Narva mnt 27 ühiselamus! Augusti keskel, päev pärast Aktuaalse Kaamera uudiselõiku ühiselamukohtade puudusest Tartus. Ütlen ausalt – mul ei olnud eelnevalt mingit ühiselamukogemust peale sõpradel mõnes sellises külaskäimise. Privaatse inimesena kartsin, et ühikas on kõle, lärmakas, ebaturvaline, mingit privaatsust ei ole jne. Ma ei tea, kas asi on mu õnnes või milleski muus, aga minu ühikas on eelkirjeldatu täpne vastand. Ja toanaaber on parimate killast. Ma tundsin end seal esimesest päevast kodusena. Nüüd mul ongi kaks kodu – Kohtla-Järve kodu ja Tartu kodu. Mul pole ausalt öeldes mingit kavatsust sealt väljas kolida, sest see maja ja inimesed on mulle kalliks ja koduseks saanud. Ja miks ma peaksingi, kuid vannitoas on põrandaküte ka!?

Ülikoolielust rääkides… Kust ma alustangi?:D Kui mu käest küsitakse, kuidas mulle ülikoolis meeldib, siis ma ei leia seda õiget sõna, millega seda kirjeldada. Praeguses nö sisseelamise faasis võrdlen ma veel kõike keskkooliga ja naudin seda vabadust, mis mul oma asjade korraldamisel jäetud on. Ülikoolis eeldatakse, et teed palju iseseisvat tööd ja mulle see sobib. Loengutes käimine pole kohustuslik ja see on ilmselt paljude lemmikasi ülikooli juures. Panid hommikuni pidu? Keda huvitab, magan kodus kaineks. Nina on kinni ja köha tapab – jään koju teki alla. Sõbranna tuleb külla – lähme loengute asemel linna peale. Ei viitsi kooli minna? Lihtsalt ei lähe ja võtan pärast ÕISist slaidid. Nii lihtne on laisaks muutuda, et see on tegelikult lausa ohtlik. Mulle õudsalt meeldib, et lektoritel ei saa enam rohkem kama olla, kas ma vegeteerin nende loengus või kodus voodis. Ei mingeid puudumiste loendamisi ega põhjendamisi. Peaasi, et tööd tehtud saad. Sellest jutust võis nüüd jääda mulje, et ma üldse koolis ei käi ja vedelen arvuti süles teki all. Tegelikult ma naudin loengutes käimist, eriti nende lektorite loengutes, kes suudavad muidu kuiva erialast juttu rääkida nii huvitavalt, et mu huvi asja vastu kasvab veelgi. Kui keskkoolis tundus mulle, et õpetajate elueesmärk on teha tund ja aine nii igavaks, kui üldse teha annab, siis ülikooli lektorid on hoopis teine tera. Mis mind kõige enam üllatas – kirjanduse loengus saab ka naerda! Enneolematu! Kirjanduse tunnid ajasid mind pigem nutma, seda nii analüüside raskuse ja igavuse pärast, aga ka õpetaja oskamatuse pärast tundi särtsu tuua. Aga nüüd on mul lausa kahju vajadusel mõnda kirjanduse loengut mitte attendida. Muide, jutt käib Janek Kraavi loetud eesti kirjanduse loengutest. Kes teavad, need teavad. Ta küll ütles, et tulemas on igavad loengud ja küll meid varsti vähemaks jääb, aga mina küll ei ole auditooriumi olulist tühjenemist täheldanud.

Kergendusega pean märkima, et olen erialavaliku osas täppi pannud. Teadsin nooremana ja tean ka nüüd, pärast kuupikkust koolitööd, et eesti keel on minu ala. Meeldiv on tõdeda, et kõik mu elus on paika loksunud.

Haa, unustasin vaese tudengi elust kirjutada. Kunagi vandusin, et võtan kokast mehe ja köögis käin vaid selleks, et toiduained kappi panna ja süüa võtta. Võtan sõnad tagasi. Mulle on söögitegemine meeldima hakanud. Ja kuidas veel! Varem ootasin kannatamatult poes vanemate järel, mõistmata, miks nad iga leti juures nii kaua seisavad ja mõtlikult iga pakendit vaatavad. Nüüd olen ise täpselt samasugune. Poes käies varun piisavalt aega, et mõelda, mida süüa teha ja mida selleks vaja on. Kraami kojutassimine on see vähem meeldiv ülesanne, aga õnneks on Tartu vahemaad nii väikesed, et nende läbimiseks kuluv aeg on naeruväärselt väike. Eriti kui pood asub teisel pool teed või lähima nurga taga. Mida tudeng sööb? Enda eest rääkides – mitte ainult makarone ja tatart. Nii kaua kui on raha, saab ka tervislikult süüa. Ma ise üritan jätkata oma ema püha üritust tervislikke toite valmistada. Mulle tegelikult meeldib, et võin osta ükskõik kui hea ja maitsvat asja, aga see seisab puutumatult kapis täpselt nii kaua, kuni mu enda kannatus katkeb ja selle ära otsustan süüa. Kodus eksisteerib see hetkeni, mil õde kapi kallale läheb. Nice try.

Kommenteeri »

vital signs.

  • Kirjandis 91 punkti saadud, kool lõpetatud ja ülikooli sisseastumisavaldused saadetud – enam paremaks minna ei saa. Siiani on kõik läinud nii nagu ma tahtsin ja ülimalt tõenäoliselt läheb ka edaspidi (sest et ma saan kõik mida tahan. Like a boss). Haha.
  • Muidu on igasugu põnevat juhtunud, kaasa arvatud see, et tegin tutvust sellise ilusa asjaga nagu odraiva, leidsin nabaaugust puugi ja oksendasin mingi viiruse tõttu sisikonna välja. Aga seda te ei pea teadma.
  • Jaanipäeval leidsin helendava jaaniussi ja kui vanarahva tarkust uskuda, olen ma mitme maa õnnega koos, sest varsti lähen mehele. Kui mu Jaan ettepaneku teeb, annan teada.
  • Mul on nüüd ka varuks üks klassikaline lugu teemal “kuidas ma nägin nunnu naabripoisiga kohtudes äärmiselt s**t välja”. See oli päev enne kirjanduse eksamit, ma olin suvilas ja mõtlesin, et lähen külatee peale kõndima ja tõhususe mõttes võtan kirjanduse paberid ka kaasa, et viimsedki faktid pähe taguda (kaks ühes: superteadmised maailma kirjandusloost ja kalorite põletamine). Loomulikult ma olin juuksed keeranud nii krunni kui keerata annab, sest oli tapvalt palaaav, riided olid keskpärased, sest ilmselgelt ma ei pane suvilas oma parimaid kangatükke selga. Lühidalt öeldes: ma nägin võrdlemisi kehv ja mugav välja ning tunne oli ka vastav. Ja kui ma siis seal tee peal jalutades paberimajandusega tegelesin ja vaikselt endale fakte ette lugesin, sõitis mööda kõrvalmaja naabri poeg teise noorhärraga. Ta ei vaadanud mind küll imelikult, kuid ilmselgelt nägin ma välja nagu mingi veidrikust nerd ja see kajastus ka ta näos, sest pilk oli uuriv:D Klassika. Kokku võttes: mitte kõige säravam kohtumine, eks ole. Ma kuulun nende hulka, kes arvavad, et neiud ja naised peaksid alati head välja nägema. Seda mitte ainult meeste pärast, vaid ka parema enesetunde pärast. Sama laieneb minu arvates ka meestele endile.
  • Mingi uus trend: öödel, mil ma ei ole kusagil sõidus ega kellelgi külas, see tähendab magan kodus, ärkan ma pidevalt lambist kell kaheksa hommikul üles, läppar peaaegu kaisus. Ärge saage valesti aru: ma ei ole arvutipede. Paadunud ööloomana meeldib mulle varaste hommikutundideni üleval olla ja filme vaadata. See tähendab, et nii umbes 5-6 paiku kolin läppari ja näksimismaterjaliga voodisse üle, et mitte kusagil ebamugavas asendis magama jääda, ning kaotan mingil hetkel pildi eest ära. Läppar koos mängiva filmiga aga jääb voodi peale töötama. Nii ongi, 3-l ööl nädalas. Viimase nädala jooksul olen veidi arenenud ja filme vaadanud klassikalisel moel DVD-mängija abil, aga see sama, mis voodis vedeledes äktsionit vaadata.
  • Lisaks ma ei suuda kunagi kiiresti otsustada, mis filmi vaadata. Selle ajaga, mis mul valimise peale kulub, võiksin kaks filmi ära vaadata. Tõsiselt ka noh. 
  • Ma mõtlesin ükskord varem ka siin jaurata “Kiiretest ja vihastest”, aga millegipärast jäi soiku. Ärge üllatage, eks ole. Selle asemel, et vaadata viimast viiendat filmi, vaatasin mina hoopis Tokyo Drifti. Peategelane oli päris nunnu, eriti siis, kui ta istus sodikssõidetud hammastega traumapunktis ja naeratas tibile. Film ise oli äge võrreldes mitte millegagi, sest ma pole varem taolisi filme vaadanud. Üks mu lemmiktegelasi sai autoplahvatuses surma. Ma olin nii kurb ja lausa läksin vist sama nägu nagu Sean ise, kui ta appi joostes vähe hiljaks jäi. Palju jaapanlasi, mõttetud tibid, kelle pärast end peaaegu surnuks sõidetakse ja siis Seani ülepingutatud lõunaosariikide aktsent. Ma sõna otseses mõttes ei saanud poolest ta tekstist aru, sest lisaks aktsendile oli tal ka mitte kõige selgem diktsioon. Ma mõtlesin, et ta on mingi välismaalane… kuni teda guugeldasin. Ilmselgelt ma kirjeldan siin filmi seisukohalt ebaolulisi asju:D See ongi põhjus, miks minust ei saaks kunagi head filmi- ega muusikaarvustuste kirjutajat – ma lihtsalt võtan kõike isiklikult:D.

Kommenteeri »

impressed.

Lugesin Marian Keyes’i raamatut “Kas seal on kedagi?” ja kogesin seda haruldast “hea raamatu tunnet”. Pole just palju raamatuid, mis poeksid lugemise ajal sügavalt hinge ja paneksid su pisarateni kaasa elama. Ma ausalt öeldes ei mäletagi, millal ma midagi nii head lugesin. Olen lugenud virnade viisi kohustuslikku kirjandust, mida lugedes võitlesin ajapuuduse ja igavusega ning mis ei tekitanud mingit tunnet peale tüdimuse, et pean neid taas koolis analüüsima; ja olen alati lugenud raamatuid vabast tahtest (meeletutes kogustes tegelikult), mis on mulle meeldinud, kuid pikemas perspektiivis ei ole mu mällu erilist jälge jätnud. Nüüd siis raamat, mis seda tegi.

Raamat räägib Anna Walshist, ühe kosmeetikabrändi suhtekorraldajast, kes on raamatu alguses oma vanematekodus Iirimaal. Ta on vigastatud, aga ei mäleta juhtunust midagi. Ta otsustab pärast kahekuulist paranemist õnnetusest, mida ta ei mäleta, naasta  koju New Yorki oma abikaasa Aidani juurde ning proovib oma elu vanal viisil jätkata. Meest aga pole nende korteris ja nii lähebki Anna tööle tagasi ja saadab Aidanile meile, püüdes meeleheitlikult temaga kontakti saada. Anna teadmatus ja meeleheide süveneb, kui ta ei suuda oma meest kuidagi kätte saada. (EDASI LUGEMINE OMAL VASTUTUSEL: ÜKS SUUUUUUUR SPOILER).

Kusagil poole raamatu peal hakkasin kahtlustama, et Aidan on surnud, sest kuidas muud moodi saab olla, et ta üldse oma naise meilidele ja kõnedele ei vasta. Mu kahtlused said üsna pea kinnitust. Selguse saab, miks Anna nii vigastatud oli ja miks Anna oma meest linna peal vilksamisi näeb (Anna ja Aidan sattusid autoõnnetusse, mille tagajärjel mees sureb). Kogu ülejäänud raamat räägib Anna toimetulekust leinaga ja tema katsetest Aidaniga ühendust saada, sealhulgas ka spiritistlikul viisil. Keyes’i kirjutamisstiil on väga vaimukas, kuid samas annab ta ülimalt ehedalt edasi Anna kaotusvalu, meeleheidet ja ahastust. Ütlen ausalt, et kogu raamatu vältel oli küllaga kohti, kus ma südamest nutsin. Ülesehitus on hea, sest vahelduvad peatükid, kus Anna räägib oma lugu, ja ta õe detektiivist õe Heleni ja ema meilid talle, mis kirjeldavad humoorikalt Heleni tööjuhtumisi ja koduseid sündmusi. See annab lugejale võimaluse vahepeal kurbusest toibuda ja naerda.

Anna liitub spiritisliku liikumisega, kus inimesed istuvad koos sensitiiviga, kes annab neile edasi teateid surnud sugulastelt või tuttavatelt. Seal tutvub ta mitme mehega, kellest ühega, leskmehest Mitchiga koos hakkab ta pühapäeviti väljas käima. Ta maksab suuri summasid ka paljukiidetud Neris Hemmingu sensitiiviteenuse  eest, kuid pettub ka selles. Vastuse saab ta oma parima sõbranna lapse sünni juures viibides, kui ta lõpuks lepib Aidani surmaga ning vahepeal välja ilmunud Aidani ekskallima ja nende pojaga  (eks jäi rasedaks enne kui Anna ja Aidan kohtuma hakkasid, kuid ei rääkinud sellest Aidanilegi enne, kui veidi aega enne mehe surma.) Anna räägib unes Aidaniga ning mees kinnitab talle, et ta jääb alatiseks temaga, kuid ta tahab, et Anna leiaks kellegi uue. Et tegelikult Anna juba tunneb seda uut meest. Anna ärkab, tunneb ülimat rahu ja näeb Aidanit sümboliseerivat liblikat, kes jätab nii Anna kui nende korteriga hüvasti ning lendab siis aknast välja.

Lõppu lugedes nutsin nii rõõmust kui kurbusest sellise lõpu üle. Hea näide raamatust, mis poeb sügavale inimese hinge ja paneb peategelase eluotsingutele kaasa elama:)

Nüüd loen sama autori raamatut “Racheli puhkus”, mis räägib Anna vanemast õest Rachelist, kelle maailma on tõeliselt pea peale pööratud. Algus tõotab head!

Kommenteeri »

“Mul on vist ajus blokk, mis ei luba mul vene keelt omandada, /–/, susverid tegid endale ju selle X-tähestiku ka, mis moodustab kõigi enda susisevate häälikutega lihtsalt jabura jada.”  ( Margus Karu “Nullpunkt”)

Story of my life*, peaks mainima.

*uskumatu, kui palju paremini mõned asjad inglise keeles kõlavad.

Kommenteeri »

just came to say hello.

Olen mingi miljard korda mõelnud, et peaks kirjutama, aga nagu näha, siis pole mõttest kaugemale jõudnud. Kätte on jõudnud see 12nda klassi kõige lollakam aeg. Eksamid ja nendeks valmistumine(siinkohal kujutlege mu õudusest haaratud nägu).  Tunnis käia enam ei viitsi (“Ma pean eksamiteks jõudu säästma!”)ja  puudumiste arv on praegu vist küll kolme aasta suurim. Ja no matemaatika kordamiskursusest ei taha üldse rääkidagi, sest see on üks suur mõttetu feil. Naeruväärne, et kõigist ainetest, mis on õppekavas ette nähtud, õpin ma kõige rohkem matemaatikat, milles ma isegi eksamit ei tee. Ja vaene ühiskond jääb omadega üldse kõrvale.

Küll ma olen tubli. Üritan siis nüüd viimased 4 koolipäeva üle elada ja korrata proovikirjandi 90 punktist tulemust lõpukirjandil.

Küll te minust veel kuulete.

Kommenteeri »

give me some light.

Hey, it’s me. I’m back.

Täna kirjutasin kella üheksast kaheni koolis katseeksamit. Seda, mida praegused 11ndikud järgmisel aastal teevad. Ausalt öeldes ei näe põhjust vinguda, et mind katsejäneste hulka arvati, sest minu arvates oli see paras eelsoojendus päris proovikirjandile ja lõpukirjandile. Igatahes kirjandiga joppas nii hästi, et mul ei olnudki aega salvrätiku sees kaasa võetud šokolaadi näksida. Kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin, vahepeal jõllitasin seda parema käe pöidlaküünt, millelt punane küünelakk servast maha oli kulunud, ja siis kirjutasin taas, šokolaadi magus lõhn ninas. Teate küll, see Kalevi šokolaadide lõhn. Loodetavasti ei kirjutanud selle tõttu teemast mööda.

Rääkides eksamitest… ma ei taha nendest tegelikult üldse rääkida, sest need 6 nädalat võiks lihtsalt läbi saada ja kõik oleks okei. Ma ei viitsi enam countdown’i teha.

Palju põnevam on rääkida sellest festarikotist, mille ma Inglismaalt ligi kolm korda odavamalt tellisin. Varsti vaja White Lies’ile minna ja ausalt öeldes on rahvasummas õlakotiga vägagi tülikas liikuda, nii et jah… tahan pakki!

Kommenteeri »

“I love sleep. My life has a tendency to fall apart when I’m awake, you know?”

Ernest Hemingway

 

(11. klassis kirjutasin suure igavusega selle tsitaadi endale päevikusse.)

Kommenteeri »

Vahel mõtlen, et küll inimestele on minust vaikse ja korraliku tüdruku mulje jäänud. Kui keegi jälle ütleb, et ma olen nii vaikne või peab mind igavaks, siis ma ainult naeran selle peale. Ärge laske välimusel ja käitumisel end petta :D

Ja veel: kas ma olen ainus inimene, kes pilte ilmutada laseb ja need siis albumisse paneb? Ükskõik kellega see teema jutuks tuleb, ütleb, et ta keevitab pildid ainult plaadile. Mis mõttes nagu, inimesed? Nii tõsiselt ei tohiks ka tehnikaajastut võtta.

 

Kommenteeri »

snowy.

Külm, lumine… ja väga valge. Mu spordientusiastist paps võistleb homme Tartu maratonil. Eelmisel nädalavahetusel Pannjärvel võistlust lõpetades oli ta nägu täiesti jääs ja sarnanes lumeinimesele. Ütles, et päris kena külm oli.

Mina vist ei suudaks selliste miinuskraadidega suusatama minna. Üleüldse on pikemaajaline väljasviibimine ebameeldiv, sest külm lõikab justkui aeglaselt noaga varbaid otsast, kuigi kaks paari pakse sokke on saapa sees, ja vanaema kootud käpikud ei suuda sõrmi külma eest kaitsta. Brrrgg!

Ja muide, koolis on käia veel 2 kuud (jaa, ma loen nädalaid ka).

Kommenteeri »

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.