this is like all the things you can fit inside a memory.

29. dets 2009 · Rubriigid: elu, funny

this night is winding down
but time means nothing
as always at this hour
time means nothing

  *Ma tean, et ma tõmban igasugu imelikke nagu kärbsepaberiga ligi, aga asi hakkab juba ebanormaalsuse piiri ületama. Olime just Privaadis tähistamas ükspäev, kui üks türklase välimusega tüüp mu kõrvale prantsatas. Rääkis täielikus pudikeeles, mingi keelte segu võib-olla. Mitte muhvigi aru ei saanud (“sometimes… higher and lower”??), aga väga koomiline oli alguses. Merks täheldas, et kutil oli püksilukk lahti ja tagatipuks imes ta mu mahlaklaasis olevat kõrt, kuigi klaas oli tühi…. Why me?

   *Jõulud on so overrated,  nad hakkavad juba minu jaoks oma tähendust kaotama. Nooremana oli asi põhiliselt paki saamises, nüüd olen tänulik siis, kui saan koos kallite inimestega olla. Kõik on üldse muutunud, miski pole enam sama. Vahel mõtlen, kas asi on minus, näen ma tõesti kõike teistmoodi… Ma ei räägi siinkohal vaid jõuludest, vaid elust üldse. Ma hakkan tõeliselt suureks saama, või mis?

  *Tahtsin oma sugupuu-uurimust MyHeritage’i leheküljele üles laadida, kuid seal on tasuta kuni 250 inimest. Are you kidding me, mul on juba peaaegu 800 inimest välja otsitud! Miks küll maailm nii materiaalne on, et isegi sugupuu üles laadimiseks peab mingit raha maksma? Viuviu, ma vingun jälle, aga minu meelest on see põhjendatud.

  *Ükspäev mõtlesin, et mis oleks kui saaks kõndida kõrgepingeliinidega (või nende tavalistega, vahet pole) paralleelselt ja näha, kuhu nad välja viivad. See oleks päris hea viis tervele riigile tiir peale teha ilma igasugu maanteedeta, nagu täielik metsamees. Ohjah, I’m so diip xD

Mõtle vaid, kahe päeva pärast on aasta 2010. Me oleme jälle sammu võrra lähemal maailmalõpule. Jeahright.

Kommenteeri »

chameleon.

21. dets 2009 · Rubriigid: elu, funny

i wipe the slate clean
i kick the daydream,
and remain independently happy

Mulle ei meeldi virisemine, aga ma ütleks korra veel kui kopp ees mul koolist on. Ei viitsi enam 7.15 tõusta. 2 päeva veel, ainult. Ainult. Aeg on vaid illusioon…

Käisin ükspäev kepikõndi tegemas kuskil Sinivoore ja Kukruse vahel. Loomulikult võtsin kaamera ka kaasa, sest ma leian alati midagi põnevat. Ilmselt sellepärast ongi mu pildikaustad kohutavalt kaootilised. Pilte on nii palju, et ei suuda ise ka järge pidada. Okei, teemasse tagasi. Ebaõnn algas sellega, et kurikuulsad koerad karjusid vabandust, haukusid, mu peale nagu ma oleks nende peremeest rünnanud. Seesama lonkav taks jõllitas veidi aega põlluservast, kuni otsustas, et ikkagi peaks ründama. Jooksis mu poole nagu turbolehm. Ma ütlen ausalt, et selle ühe suvega arenes minus välja koerafoobia ja ma olen õppinud tegema rahulikku kiirkõndi, et koerale pohhuisti muljet jätta ja samas vaikselt põgeneda. Nüüd ka. Pillasin digika lumehange, pärast nägin hullu vaeva, et kõik ekraanid ja muud avaused ka puhtaks ja kuivaks saada. Nii palju jama paari kurja koera pärast. Miks nad oma aias kinni ei võiks olla? 

Olin täna jälle nostalgiline ja vaatasin väsimust leevendada püüdes suvepilte. Niii mõnus, tuli see telgielu meelde. Kolisin terve elu telki. Kõik oli fantast, kuni tuli äike. Alguses läksin lihtsalt tuppa, aga siis tundus juba asi kahtlane ja jooksin telki asju kokku korjama. Pool tundi läheb mööda, vaatan, et päris hull, paduvihm ja jube äike. Jooksin jälle vihma kätte, et telgi aken haaknõelaga kinni panna. Lammutasin seal veidi ja püüdsin telki vihmakindlaks teha. Pärast kuivatasime ikkagi 2 päeva madratseid ja muud staffi…:D Vahva.

Kommenteeri »

pretty snowy.

17. dets 2009 · Rubriigid: elu

dear kidsi can hear it coming
like a serenade of sound
now my feet won’t touch the ground

Mu moto on “never regret something that once made you smile” (inglise keeles kõlab paremini). Üllatav, aga see lihtne lause on mind elus väga palju aidanud. Minu sõnavaras ei kehti sõna “kahetsus” enam kaua aega. Mul läks veidi aega, et mõista selle  ebavajalikkust, aga elu annab omad ristsed. Milleks kahetseda? Tegid, siis tegid, juhtus, siis juhtus,  lase sel minna. Samuti olen seda mõtet edasi arendades leidnud, et ette muretsemine on sama mõttetu. Minu jaoks on sel suur vahe, sest kui ma põen ette ja taha ning külje peale ka, siis kõik jookseb iseenesest rappa. Aga vabalt, isegi pohhuistlikult võttes on kõik täiesti korras.

Kommenteeri »

fade out.

14. dets 2009 · Rubriigid: elu

I could burst a million bubbles
All surrogate and bullet proof

Viimane nädal enne vaheaega on eriliselt karm. Ma mõtlen just hommikuid, sest iga hommik 7.15 tõusta on paras kirves. Koolis on palju parem, toredad inimesed:) Vastamistega olen ka enam-vähem ühele poole saanud. Leppisin eelmiseks kolmapäevaks esimeseks tunniks bioloogia vastamise kokku, lähen kohale… mitte kedagi. Ta tuli kohale alles teiseks tunniks. Kui seniilne saab üks inimene olla? 21. sajand on ju, kui muidu meeles ei püsi, kirjuta märkmikusse või pane telefon plärisema. Võimalusi kui palju. Õõeh.

Meedias tegime telesaadet. “Muusikakeskus”. Ma olin umbes 2 nädalat puudunud ja ei teadnud mitte midagi sellest peaaegu ja siis eksprompt tegime ära. Telefoniga. Õpetajale ei avaldanud kehv kvaliteet erilist muljet. Tänan. Nüüd kavatseb ta meedia üldse programmist maha võtta ja ma ei tea kas olla poolt või vastu. Kui me iga tund midagi kirjutaks, siis ma oleks kahe käe ja kümne varbaga poolt, aga neile kellele kirjutamine ei istu… pole see option.

Arvestades mu plaane peale kooli maailma avastada, tuleks keelteoskus kasuks, seega üritan juba 2 nädalat saksa keele ISESEISVATEKS õpinguteks aega leida, aga siiani pole just eriti success’i olnud. Kunagi suvel õppisin hispaania keele põhialused niimoodi ära. Saksa keel vist aga osutub esialgu vajalikumaks. Jõuluvaheajal läheb keeletamiseks:D

kui keegi äkki viitsiks me trippe sponsida, siis oleks tore:D Vastuteenuseid ei paku peale ilusa naeratuse ja kõlava “aitähhi!” xD

Kommenteeri »

dizzydizzydizzy

5. dets 2009 · Rubriigid: elu, funny

come on now, who do you, who do you, who do you, who do you think you are,
ha ha ha bless your soul
you really think you’re in control

Reede oli väga lõbus, Teeviit ja puha. 1, 5 tundi raamatupoes Triinuga, Relika, Merks ja Anna ilmselt oleks igavussurma surnud. xD Teeviidalt tulin tagasi raske kotiga, poleks arvanud et paber nii palju kaalub. Aga seda paberit sai ikka VÄGA palju, arvestades muidugi seda ka, kuidas me Merksiga neid rabasime. Tundsin järjekordselt rõõmu, et tean mida teha tahan.

Pärast astusime Plazasse sisse ja mida ma näen… Patrick Stump, no anna või otsad! Hakkasin siis otsima, et kus Pete ja Andy on, aga just sel hetkel hakkas “Patrick” puhtas eesti keeles telefoni rääkima. Väike pettumus:D. Veel imestasin, et Vaido Neigaus live’s nii hästi laulab. Suht närvidele käis see, kuidas mõnedel tema lavale tulles lõug kuhugi põranda kanti vajus ja hammaste vahelt kostis midagi “oh, kuule, see on ju see elu24 metroseksuaal, tead küll, nagu naine.”

Ahhaa näitusel käisime 4D kinos. Reis maa südamesse. Nii tore, vahepeal tagumine rida kiljus ja ma ise ka, aga kogemus oli lahe. Muidu oli päris igav, teised asjad eriti huvi ei pakkunud.

See paganama Vabadussammas nägi päriselus veel haledam välja kui telekas. No milleks seda praegu vaja oli, võitsite sellega midagi? Solaris tundus ka päris pointless olevat, eriti kui see kino lugu ka meelde tuletada.

Bussis sai see-eest kõvasti naerda. Vahel tundus, et mul on liiga kõlav hääl, sest mu jutt paistis kuulda olevat bussi keskele ka, rääkimata siis õpetajatest kõrvalistmel:D Aga kama kah. Nostalgitsesime Merksiga lõpureisi ja teiste trippide üle. Siiani naeran, kuidas me Riigikogus käisime ükskord ja pärast bussi astudes  mängis telekas Bondi film. Lembestseen oli parajasti ja mina küsisin siiralt et  mis pornograafia see siin nüüd siis on. :D

Kommenteeri »

everything is average nowadays.

2. dets 2009 · Rubriigid: elu, funny

And you looked so … in the back of the car
Like you could start a hundred wars

Arstil käidud, diagnoos on ilgelt lohisev. Homsest kooli tagasi. Pole seal  7 päeva käinud. Reedel Teeviidale ja loomulikult kõik tahavad kokku saada:D Mul on vaid neetud 2 tundi. Nii tore. Koolis läheb kiireks, sest 6 tööd vajavad vastamist ja aega on ümmarguselt 2 nädalat. Matemaatika õppimisele andsin juba alla, sest ilma õpetaja seletuste ja  näideteta ma nendest teemadest läbi ei murra, I guess. Oh õnnis gümnasisti elu.

Meeldiv on see, et jõulud on teemas ja päkapikud käivad sussi täitmas (heidan neile ebaregulaarsust ette…). Igasugu jõulujullad alates kolmnurgast ja lõpetades JÕULUpajalappidega on kasutuses.

***

Jutt käib mu toredast sõbrast, kellel on Pille arvates minuga valus crush. “Me oleme lihtsalt sõbrad…”- “Me olime Kristjaniga ka nagu esimesed 10 minutit sõbrad!”

Kommenteeri »

without reason i travel all night.

25. nov 2009 · Rubriigid: elu

somewhere I see a white light
i close my eyes, I’m sailing far away
i had enough to fight another day

Kui sa leiad mu kell pool neli öösel ennastunustavalt raamatut lugemas, siis see olen tüüpiline mina. Ma tean et mul on eriline teema ÖÖga ja ma olen sellest tonnide viisi kirjutanud ka, sest ma olen selline egoist, et ma lausa armastan endast kirjutada, aga see (raamatud ja öö) on lihtsalt liiga relax‘ing. Eriti kui oled haige nagu mina.

Aga eile ma lugesin Frances Mayes’i raamatut “Aasta maailmas”. Ta on kirjutanud ka paar Toscana teemalist raamatut. Igatahes asjalik lugemine, sest kannatan ka rännukihu all. Juba esimestelt lehekülgedelt leidsin mitu head mõtet, millest olin mõelnud, aga mitte kirja pannud. Tsiteeriksin:

 ”Reisimine avardab. See pealtnäha isekas harrastus hajutab tegelikult rändaja enesekesksuse, sest üllatavalt kiiresti-prestissimo-ähmastuvad oleviku piirjooned ja väike tähtsusetu mina pääseb seiklema nii ruumis kui ka ajas. /–/ Ka see annab su endaksolemisest vabaks, et ig uue koha jaoks ei oma sinu isik vähimatki tähtsust. /–/ Mitte keegi ei oota sinult, et paberid on teisipäevaks korda aetud, et sa vaatad läbisaabunud teated, annad pelargoonidele väetist või istud hirmust kangena seedehaiguste spetsialisti ooteruumis.”

Tõsi mis tõsi. Olen üldse viimasel ajal lugenud reisiteemalisi teoseid, näiteks Jack Kerouac’i “Lonesome Traveler’i” ja George Sand’i “Talv Mallorcal”. Ja loomulikult Rüblik Sirtsu “Üks segikammind reisipäevik”, mis kirjeldab Sirtsu ja ta sõbranna Kati pööraseid seiklusi 1997. aastal Euroopas ja Ibizal. Soovitan kindlasti lugeda, ehk avardab Sinugi maailmavaadet.

 

Kommenteeri »

nostalgik ja öökull kuubis.

21. nov 2009 · Rubriigid: elu

 Can’t stand me, beside me
Kid you not, your kiss sure killed me

Uskumatu, milliseid mõtteid öösiti pähe tuleb. Vahel lausa tundub, et ma olen öösiti täiesti teine inimene, sest teen ja mõtlen seda, mida ma päeval kunagi ei tee. Ehk ma olengi öösel keegi teine.

Mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen öösiti elu üle. Näiteks seda, kui õrn elu on. Kui väike samm on surmani. Et ma ei väärtusta tegelikult oma elu piisavalt. Tavaliselt jõuab see alles siis kohale, kui oled surmast millimeetri kaugusel. Mõistad, kui kallis su elu sulle tegelikult on ja ei taha sellest lahkuda. Mina näiteks olen mõistnud, et surma pole mõtet karta. Ma kardan vaid seda, et see võib juhtuda liiga vara, kui elu on elamata.

Öösiti kaevan oma kõige sügavamates mälusoppides. Vahel püüan tagasi minna lapsepõlve, tunda end taas väikese, muretu lapsena, kes ei tea midagi reaalsest maailmast. Näeb maailma vaid läbi roosade prillide. Või siis meenutan kõige esimest mälestust. Tädi sünnipäev, olen 1 ja poole aastane, ronime tädipoegadega toolidel. Mäletan, mida isa selle kohta ütles – et ma seostan piltidega ja arvan, et mäletan. Kuid ma mäletan palju rohkemat, palju sellist, mida pole ühelgi neist sünnipäevapiltidest.

Vahel mõtlen nendele inimestele, kes kunagi olid mulle meeletult tähtsad, aga kes lõpuks siiski kadusid mu elust. Mõtlen Reginale, esimesele tõelisele parimale sõbrale, kellega istusime peale kooli pikki tunde väljas ja arutasime, kes kellele meeldib. Peale seda, kui ta teise klassi ajal  Saksamaale kolis, me suhtlus katkes.  Nutsin, sest tundsin, et kaotan osa endast.

Kõige rohkem meeldib mulle öösiti mõelda vahvadele hetkedele, mis kunagi kogetud. Ma olen nii nostalgiline selles suhtes. Tihti võtan kõik videod ja pildid ja siis vaatan ja meenutan. Nutan ja naeran. Kõik reisid, tšillimised sünnipäevad, niisama lollitamised ja kõik muu… Vahel kahetsen, et tol hetkel ei osanud hetke võlu piisavalt hinnata, sest häid hetki ei saa enam kunagi tagasi. Jäävad ainult mälestused. (see olen nüüd küll tüüpiline mina.)

Aga ma armastan ÖÖD. Hoolimata sellest, et ma muutun siis mõnikord melanhoolseks ja nostalgiliseks, on öö parim osa päevast. Ma saan olla sada protsenti mina ise, end välja elada, ringi rokkida, maja katusel istuda ja taevasse vaadata, pimedas telgis telefoni valguse käes raamatuid lugeda, crack-komöödiaid vaadata, kirjutada, lihtsalt lakke vaadata, Relikaga muusikat sheerida, niisama lolli juttu ajada, õppida, koristada, tähti üle lugeda, filosofeerida, kofeiiniüledoosi saada, tänavatel hulkuda ja akendesse vaadata, OLLA.

Kommenteeri »

error.

13. nov 2009 · Rubriigid: elu

freshy.i get nervous when i fly. i’m used to walking with my feet.

Kaks päeva ilma netita=hullus. Eriti kui oled mitu päeva kodus istunud ja pole õrna aimugi, mis koolis toimub. Ma ei mäleta mida ma tegin kunagi ammu, kui veel polnud netti. No et kohe üldse polnud. Nüüd on palju kindlam ja turvalisem tunne, kui tean, et kuskil keldris mingi kaabel näkku ei pane ja Internet ikka funksib. Aga hea on jälle elus olla (ehk siis hiirt ja klaverit vägistada)…

Tõbisusega on selline lugu, et hakkab vist üle minema. Mis on iseenesest tore, sest liiga palju teki all istumist kulutab närve. Kolmapäeval lähen jälle arsti juurde, et lõplikku arvamust kuulda. Ma tean, et õp Kivilile käivad mu kollased märkmepaberilehekesed tõenditega närvidele, aga teisipäeval saab ta kahjuks veel ühte näha. Ja siis järgmine nädal jälle ühte (küll valgel paberil). Nagu näha, käin ma väga palju kehalises:D 

Kommenteeri »

katus sõidab.

9. nov 2009 · Rubriigid: elu

rawr.Listen to the sound that pounds, I jump around
I’m no clown, I get down

Ma olen siis nüüd ametlikult tõbine. Jälle, I guess. Viimati olin septembris 3 päeva nohus. Tegelikult on päris tore, põhjus kehalisest pausi panna (“legaalselt” loomulikult:D).

Eile öösel magasin vaevalt kolm tundi. 22. 15 läksin magama ja 02.30 olin ikka veel üleval. Miks see alati pühapäeva öösel juhtub? Olukorda võimendas muidugi valutav kurk, mis mind täiesti hulluks ajas. Kõige tipuks ärkasin hommikul 6.30 ja ei jäänud enam uuesti magama. 6.30, no c´mon! Kahes tunnis pidin äärepealt magama jääma, kuid ärkasin hetk enne pea lauaplaadile vajumist üles. Pole eriti minu moodi.

Ma ei tea, kuidas teised jõuavad, aga mina pean varsti hakkama valima, mis ained on minu jaoks kõige olulisemad ja millega pean kindlasti tegelema, sest kell 21.30 õppimise lõpetamine (iga jumala päev) hakkab ajudele käima.Loomulikult on kehaline esimene aine, mille ma kanni saadan. Homseks on üks koordinatsiooni harjutus, aga tänu sellele, et mul ol nädalavahetusel aktiivne isiklik elu olemas (mis ei sisaldanud koolitöid), siis pole ta mul eriti selge. Ja kama kah, üks hinne ees või taga.

Pean tõdema, et olen viimasel ajal päris toredasti vinguma hakanud. Jah, ise valisin keskkooli ja ei kahetse seda, aga tõesti ajudele hakkab. Finito tänaseks.

Kommenteeri »

« Eelmised sissekanded
Järgmine lehekülg »