Raske on elada kahes kohas. Ma mõtlen siinkohal materiaalset külge. Ma olen nimelt naissoost ja mul on pidev vajadus endaga kaasa vedada asju, mida mul tegelikult vist vaja ei lähegi, aga lohutav ja turvaline on teada, et nad on mul läheduses on. Võib siis ette kujutada, mida ma mõtlen, kui pakin neljapäeva õhtul koju minekuks asju. Mida mul kolme päeva jooksul vaja läheb?? Kõike ju, appi!
Ratsionalistid ja meessoost isikud pööritavad siinkohal kindlasti tüdinult silmi ja küsivad, et mille pagana pärast ma üldse pean midagi pakkima. Miks ma ei või lihtsalt bussile minna ja koju sõita?
No teate, teie informatsiooniks – asi ei ole nii lihtne. Mul läheb vaja tunduvalt rohkem asju kui võtmed, rahakott, telefon ja sülearvuti. Esiteks on mul pidev garderoobikriis. Äkki on vaja laupäeval sünnipäevale minna? Ma ei saa ju sinna minna dressipluus seljas. Võib-olla on sõbrannadega istumine pubis ja mitte koduses elutoas. Dressipluus ei ole valik. Ahjaa, reede õhtul on veel teatrietendus ka… kontsakingad ja kleit, halloo?
Probleem on selles, et mul asub 98% garderoobi Tartus ja see ülejäänud 2%, mis õnnetult kodus kapis istub ja kandmist ootab, on mu garderoobi kehvem ja mitte nii lemmik osa. Ehk siis kui mul on vaja eksprompt kuhugile üritusele sisse sadada, siis mul pole üldiselt midagi tarka ja sobivat selga panna. Palka või kuller, kes garderoobi koju toob.
Põhjus, miks ma kõik riided ühikasse kaasa võtsin, on loomulikult see, et ma ei tea ju kunagi, mis tujud mul hommikul (või siis lõuna ajal) ärgates on – äkki tahan just SEDA pluusi kanda, sest see sobib mu tujuga ideaalselt. Kui SEE pluus on parajasti Järvel, siis on terve päev rikutud. See on päris stereotüüpne naiste probleem.
Niisiis ongi mul kaks valikut: kas panna koju minnes selga midagi sellist, mis sobib kõikjal kandmiseks, või pakkida kaasa esemed igaks elujuhtumiks. Mis on tegelikult päris naeruväärne. Kolmas valik on see, et transpordin osa riideid koju tagasi. Aga tegelikult see pole üldse valik.
Jättes hilbud kõrvale, on mu teine suur probleem kirjanduse kotti mahutamine. Ma nimelt olen suur lugeja ja raamatud (mis kaaluvad tänu kõvadele kaantele ja suurele paberi tihedusele päääris palju) on mu kotis must have. Põhjendust pole vist vaja. Teiseks on vaja ka erialakirjandust vahel Tartust Järvele ja Järvelt Tartusse tassida, sest ma olen absoluutselt võimetu kirjutama kõiki referaate ja esseid nädala sees valmis, testidest rääkimata. Kõikidel teostel pole ka digitaalversioone (no tegelikult neid praktiliselt polegi).
Seda kirja pannes ajab ennast ka naerma, millised tõsised probleemid mul on. Aga ma olen saanud piisavalt tõestust, et ma jagan neid probleeme mõne teise tudengiga. Näiteks oma toanaabriga. Sel nädalavahetusel ta just pakkis kotti kaks paksu A4 suuruses rasket kõvakaanelist raamatut, et kodus referaat valmis kirjutada. Tean, mida ta tunneb. Või siis mitte, sest ta sõidab koju autoga. Aga ta teekond esimeselt korruselt parklasse oli piisavalt veene kinni suruv.
Nii palju sellest. Lõpetuseks veel üks jutt. Täna bussiga Tartu poole loksudes taasavastasin playlistist loo, mis on minuga taskus kaasas käinud anno 2009. Ma tean omast kogemusest, et ega ikka ei viitsi küll postides olevaid videosid käima klõpsata, aga äkki kellelegi hakkab ka meeldima.
Tüübid esindasid 2009. aastal Sveitši Eurovisioonil, kuid ei saanud minu ja ilmselt paljude teiste alternatiivroki austajate kurvastuseks poolfinaalistki edasi. Neil olid küll heliprobleemid ja puha, aga ilmselgelt on Eurovisioon selliste bändide jaoks liiga põhivool.
Lugesin Marian Keyes’i raamatut “Kas seal on kedagi?” ja kogesin seda haruldast “hea raamatu tunnet”. Pole just palju raamatuid, mis poeksid lugemise ajal sügavalt hinge ja paneksid su pisarateni kaasa elama. Ma ausalt öeldes ei mäletagi, millal ma midagi nii head lugesin. Olen lugenud virnade viisi kohustuslikku kirjandust, mida lugedes võitlesin ajapuuduse ja igavusega ning mis ei tekitanud mingit tunnet peale tüdimuse, et pean neid taas koolis analüüsima; ja olen alati lugenud raamatuid vabast tahtest (meeletutes kogustes tegelikult), mis on mulle meeldinud, kuid pikemas perspektiivis ei ole mu mällu erilist jälge jätnud. Nüüd siis raamat, mis seda tegi.



