Silence of the city.

Raske on elada kahes kohas. Ma mõtlen siinkohal materiaalset külge. Ma olen nimelt naissoost ja mul on pidev vajadus endaga kaasa vedada asju, mida mul tegelikult vist vaja ei lähegi, aga lohutav ja turvaline on teada, et nad on mul läheduses on. Võib siis ette kujutada, mida ma mõtlen, kui pakin neljapäeva õhtul koju minekuks asju. Mida mul kolme päeva jooksul vaja läheb?? Kõike ju, appi!

Ratsionalistid ja meessoost isikud pööritavad siinkohal kindlasti tüdinult silmi ja küsivad, et mille pagana pärast ma üldse pean midagi pakkima. Miks ma ei või lihtsalt bussile minna ja koju sõita?

No teate, teie informatsiooniks – asi ei ole nii lihtne. Mul läheb vaja tunduvalt rohkem asju kui võtmed, rahakott, telefon ja sülearvuti. Esiteks on mul pidev garderoobikriis. Äkki on vaja laupäeval sünnipäevale minna? Ma ei saa ju sinna minna dressipluus seljas. Võib-olla on sõbrannadega istumine pubis ja mitte koduses elutoas. Dressipluus ei ole valik. Ahjaa, reede õhtul on veel teatrietendus ka… kontsakingad ja kleit, halloo?

Probleem on selles, et mul asub 98% garderoobi Tartus ja see ülejäänud 2%, mis õnnetult kodus kapis istub ja kandmist ootab, on mu garderoobi kehvem ja mitte nii lemmik osa. Ehk siis kui mul on vaja eksprompt kuhugile üritusele sisse sadada, siis mul pole üldiselt midagi tarka ja sobivat selga panna. Palka või kuller, kes garderoobi koju toob.

Põhjus, miks ma kõik riided ühikasse kaasa võtsin, on loomulikult see, et ma ei tea ju kunagi, mis tujud mul hommikul (või siis lõuna ajal) ärgates on – äkki tahan just SEDA pluusi kanda, sest see sobib mu tujuga ideaalselt. Kui SEE pluus on parajasti Järvel, siis on terve päev rikutud. See on päris stereotüüpne naiste probleem.

Niisiis ongi mul kaks valikut: kas panna koju minnes selga midagi sellist, mis sobib kõikjal kandmiseks, või pakkida kaasa esemed igaks elujuhtumiks. Mis on tegelikult päris naeruväärne. Kolmas valik on see, et transpordin osa riideid koju tagasi. Aga tegelikult see pole üldse valik.

Jättes hilbud kõrvale, on mu teine suur probleem kirjanduse kotti mahutamine. Ma nimelt olen suur lugeja ja raamatud (mis kaaluvad tänu kõvadele kaantele ja suurele paberi tihedusele päääris palju) on mu kotis must have. Põhjendust pole vist vaja. Teiseks on vaja ka erialakirjandust vahel Tartust Järvele ja Järvelt Tartusse tassida, sest ma olen absoluutselt võimetu kirjutama kõiki referaate ja esseid nädala sees valmis, testidest rääkimata. Kõikidel teostel pole ka digitaalversioone (no tegelikult neid praktiliselt polegi).

Seda kirja pannes ajab ennast ka naerma, millised tõsised probleemid mul on. Aga ma olen saanud piisavalt tõestust, et ma jagan neid probleeme mõne teise tudengiga. Näiteks oma toanaabriga. Sel nädalavahetusel ta just pakkis kotti kaks paksu A4 suuruses rasket kõvakaanelist raamatut, et kodus referaat valmis kirjutada. Tean, mida ta tunneb. Või siis mitte, sest ta sõidab koju autoga. Aga ta teekond esimeselt korruselt parklasse oli piisavalt veene kinni suruv.

Nii palju sellest. Lõpetuseks veel üks jutt. Täna bussiga Tartu poole loksudes taasavastasin playlistist loo, mis on minuga taskus kaasas käinud anno 2009. Ma tean omast kogemusest, et ega ikka ei viitsi küll postides olevaid videosid käima klõpsata, aga äkki kellelegi hakkab ka meeldima.

Tüübid esindasid 2009. aastal Sveitši Eurovisioonil, kuid ei saanud minu ja ilmselt paljude teiste alternatiivroki austajate kurvastuseks poolfinaalistki edasi. Neil olid küll heliprobleemid ja puha, aga ilmselgelt on Eurovisioon selliste bändide jaoks liiga põhivool.

• Kirjandis 91 punkti saadud, kool lõpetatud ja ülikooli sisseastumisavaldused saadetud – enam paremaks minna ei saa. Siiani on kõik läinud nii nagu ma tahtsin ja ülimalt tõenäoliselt läheb ka edaspidi (sest et ma saan kõik mida tahan. Like a boss). Haha.

• Muidu on igasugu põnevat juhtunud, kaasa arvatud see, et tegin tutvust sellise ilusa asjaga nagu odraiva, leidsin nabaaugust puugi ja oksendasin mingi viiruse tõttu sisikonna välja. Aga seda te ei pea teadma.

• Jaanipäeval leidsin helendava jaaniussi ja kui vanarahva tarkust uskuda, olen ma mitme maa õnnega koos, sest varsti lähen mehele. Kui mu Jaan ettepaneku teeb, annan teada.

• Mul on nüüd ka varuks üks klassikaline lugu teemal “kuidas ma nägin nunnu naabripoisiga kohtudes äärmiselt s**t välja”. See oli päev enne kirjanduse eksamit, ma olin suvilas ja mõtlesin, et lähen külatee peale kõndima ja tõhususe mõttes võtan kirjanduse paberid ka kaasa, et viimsedki faktid pähe taguda (kaks ühes: superteadmised maailma kirjandusloost ja kalorite põletamine). Loomulikult ma olin juuksed keeranud nii krunni kui keerata annab, sest oli tapvalt palaaav, riided olid keskpärased, sest ilmselgelt ma ei pane suvilas oma parimaid kangatükke selga. Lühidalt öeldes: ma nägin võrdlemisi kehv ja mugav välja ning tunne oli ka vastav. Ja kui ma siis seal tee peal jalutades paberimajandusega tegelesin ja vaikselt endale fakte ette lugesin, sõitis mööda kõrvalmaja naabri poeg teise noorhärraga. Ta ei vaadanud mind küll imelikult, kuid ilmselgelt nägin ma välja nagu mingi veidrikust nerd ja see kajastus ka ta näos, sest pilk oli uuriv:D Klassika. Kokku võttes: mitte kõige säravam kohtumine, eks ole. Ma kuulun nende hulka, kes arvavad, et neiud ja naised peaksid alati head välja nägema. Seda mitte ainult meeste pärast, vaid ka parema enesetunde pärast. Sama laieneb minu arvates ka meestele endile.

• Mingi uus trend: öödel, mil ma ei ole kusagil sõidus ega kellelgi külas, see tähendab magan kodus, ärkan ma pidevalt lambist kell kaheksa hommikul üles, läppar peaaegu kaisus. Ärge saage valesti aru: ma ei ole arvutipede. Paadunud ööloomana meeldib mulle varaste hommikutundideni üleval olla ja filme vaadata. See tähendab, et nii umbes 5-6 paiku kolin läppari ja näksimismaterjaliga voodisse üle, et mitte kusagil ebamugavas asendis magama jääda, ning kaotan mingil hetkel pildi eest ära. Läppar koos mängiva filmiga aga jääb voodi peale töötama. Nii ongi, 3-l ööl nädalas. Viimase nädala jooksul olen veidi arenenud ja filme vaadanud klassikalisel moel DVD-mängija abil, aga see sama, mis voodis vedeledes äktsionit vaadata.
• Lisaks ma ei suuda kunagi kiiresti otsustada, mis filmi vaadata. Selle ajaga, mis mul valimise peale kulub, võiksin kaks filmi ära vaadata. Tõsiselt ka noh. 
• Ma mõtlesin ükskord varem ka siin jaurata “Kiiretest ja vihastest”, aga millegipärast jäi soiku. Ärge üllatage, eks ole. Selle asemel, et vaadata viimast viiendat filmi, vaatasin mina hoopis Tokyo Drifti. Peategelane oli päris nunnu, eriti siis, kui ta istus sodikssõidetud hammastega traumapunktis ja naeratas tibile. Film ise oli äge võrreldes mitte millegagi, sest ma pole varem taolisi filme vaadanud. Üks mu lemmiktegelasi sai autoplahvatuses surma. Ma olin nii kurb ja lausa läksin vist sama nägu nagu Sean ise, kui ta appi joostes vähe hiljaks jäi. Palju jaapanlasi, mõttetud tibid, kelle pärast end peaaegu surnuks sõidetakse ja siis Seani ülepingutatud lõunaosariikide aktsent. Ma sõna otseses mõttes ei saanud poolest ta tekstist aru, sest lisaks aktsendile oli tal ka mitte kõige selgem diktsioon. Ma mõtlesin, et ta on mingi välismaalane… kuni teda guugeldasin. Ilmselgelt ma kirjeldan siin filmi seisukohalt ebaolulisi asju:D See ongi põhjus, miks minust ei saaks kunagi head filmi- ega muusikaarvustuste kirjutajat – ma lihtsalt võtan kõike isiklikult:D.

“Mul on vist ajus blokk, mis ei luba mul vene keelt omandada, /–/, susverid tegid endale ju selle X-tähestiku ka, mis moodustab kõigi enda susisevate häälikutega lihtsalt jabura jada.”  ( Margus Karu “Nullpunkt”)

Story of my life*, peaks mainima.

*uskumatu, kui palju paremini mõned asjad inglise keeles kõlavad.

Olen mingi miljard korda mõelnud, et peaks kirjutama, aga nagu näha, siis pole mõttest kaugemale jõudnud. Kätte on jõudnud see 12nda klassi kõige lollakam aeg. Eksamid ja nendeks valmistumine(siinkohal kujutlege mu õudusest haaratud nägu).  Tunnis käia enam ei viitsi (“Ma pean eksamiteks jõudu säästma!”)ja  puudumiste arv on praegu vist küll kolme aasta suurim. Ja no matemaatika kordamiskursusest ei taha üldse rääkidagi, sest see on üks suur mõttetu feil. Naeruväärne, et kõigist ainetest, mis on õppekavas ette nähtud, õpin ma kõige rohkem matemaatikat, milles ma isegi eksamit ei tee. Ja vaene ühiskond jääb omadega üldse kõrvale.

Küll ma olen tubli. Üritan siis nüüd viimased 4 koolipäeva üle elada ja korrata proovikirjandi 90 punktist tulemust lõpukirjandil.

Küll te minust veel kuulete.

Hey, it’s me. I’m back.

Täna kirjutasin kella üheksast kaheni koolis katseeksamit. Seda, mida praegused 11ndikud järgmisel aastal teevad. Ausalt öeldes ei näe põhjust vinguda, et mind katsejäneste hulka arvati, sest minu arvates oli see paras eelsoojendus päris proovikirjandile ja lõpukirjandile. Igatahes kirjandiga joppas nii hästi, et mul ei olnudki aega salvrätiku sees kaasa võetud šokolaadi näksida. Kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin, vahepeal jõllitasin seda parema käe pöidlaküünt, millelt punane küünelakk servast maha oli kulunud, ja siis kirjutasin taas, šokolaadi magus lõhn ninas. Teate küll, see Kalevi šokolaadide lõhn. Loodetavasti ei kirjutanud selle tõttu teemast mööda.

Rääkides eksamitest… ma ei taha nendest tegelikult üldse rääkida, sest need 6 nädalat võiks lihtsalt läbi saada ja kõik oleks okei. Ma ei viitsi enam countdown’i teha.

Palju põnevam on rääkida sellest festarikotist, mille ma Inglismaalt ligi kolm korda odavamalt tellisin. Varsti vaja White Lies’ile minna ja ausalt öeldes on rahvasummas õlakotiga vägagi tülikas liikuda, nii et jah… tahan pakki!

Vahel mõtlen, et küll inimestele on minust vaikse ja korraliku tüdruku mulje jäänud. Kui keegi jälle ütleb, et ma olen nii vaikne või peab mind igavaks, siis ma ainult naeran selle peale. Ärge laske välimusel ja käitumisel end petta

Ja veel: kas ma olen ainus inimene, kes pilte ilmutada laseb ja need siis albumisse paneb? Ükskõik kellega see teema jutuks tuleb, ütleb, et ta keevitab pildid ainult plaadile. Mis mõttes nagu, inimesed? Nii tõsiselt ei tohiks ka tehnikaajastut võtta.

Külm, lumine… ja väga valge. Mu spordientusiastist paps võistleb homme Tartu maratonil. Eelmisel nädalavahetusel Pannjärvel võistlust lõpetades oli ta nägu täiesti jääs ja sarnanes lumeinimesele. Ütles, et päris kena külm oli.

Mina vist ei suudaks selliste miinuskraadidega suusatama minna. Üleüldse on pikemaajaline väljasviibimine ebameeldiv, sest külm lõikab justkui aeglaselt noaga varbaid otsast, kuigi kaks paari pakse sokke on saapa sees, ja vanaema kootud käpikud ei suuda sõrmi külma eest kaitsta. Brrrgg!

Ja muide, koolis on käia veel 2 kuud (jaa, ma loen nädalaid ka).