Eelmise nädala lõpus viibisin jälle suvekodus. Ja läksin JÄLLE ümbruskonda avastama nagu mul tavaks on. Seekord aga sattusin ühe mahajäetud maja peale, mis asub mu suvilast ainult paarisaja meetri kaugusel metsatuka sees. Ise ka imestasin kuidas ma seda veel leidnud polnud. Kuna mulle meeldivad sellised vanad ja tühjad majad, otsustasin kõrget rohtu ja kõrvenõgeseid trotsides siiski lähemale pääseda ja vähemalt aknast sisse kiigata. Päris meeldiv oli majani teed rajada. Alguses proovisin kõrgeid kõrvenõgeseid teerajalt murdes (muide, selle majani viis kergelt nähtav jalgrada – märk, et keegis seal siiski käib) edasi liikuda, aga pärast viiekordset kõrvetada saamist andsin alla ja hakkasin rada kummikutega sisse tallama. Majani jõudnud, jäin seisma ja jõllitasin kogu elamist lähemalt. Kõhe hakkas, sest majast õhkus midagi väga kummalist, mis tegi mind hästi ettevaatlikuks.Kiikasin ühest suurest aknast sisse… ja jäin pahviks. Seal oli veel isegi veidi mööblit ja vana laelamp. Või õigemini selle jäänused. See nägi nii huvitav ja erakordne välja, et unustasin end hetkeks. Sinul, kes sa seda loed on ehk naljakas mõelda – nägi üht laelampi ja tundus nii huvitav:) Aga tõsiselt.
Maja taha minnes avastasin lahtise akna alt terve suure portsu kirju, ajalehti ja muid pabereid. See tundus väga kummaline, et nad just seal õues akna all olid. Lappasin neid veidi ja leidsin 1989 aasta kalendri – järeldasin, et vähemalt 80ndatel siin veel elati. Aknast sisse vaadates tundus see päris võimalik, kuna kõik nägi välja just nii, nagu oleks juba kaua aega liikumatult seisnud. Ja see lõhn – äärmiselt tugev kopituselõhn. Pärast kümneminutilist seal seismist ja uudistamist võitlesin nii juba uimastavalt ja vastikult mõjuva hakkava kopituselõhnaga kui ka tungiva sooviga sealt kiiremas korras jalga lasta. Ma ei tea miks, aga nagu ma juba ütlesin, ümbritses seda maja väga kummaline ja kõhedusttekitav õhkkond. Mõnes mõttes ju loogiline, see maja on seal olnud juba vähemalt 50ndatest aastatest saati (nagu ma hiljem leitud paberitest ja kirjadest välja lugesin) ja vanadel majadel on selline aura. Kui vaid seinad oskaksid rääkida.
Otsustasin, et lähen ära ja jätan selle maja rahule. Mind vaevas ka mõte sellest, et see võib kellegi krunt olla ja mina jalutan seal vabalt ringi ja käpin teiste kirju. Kuid samas tundus ka väga veider, et kui see maja ka kuulub kellelegi, miks on need kirjad akna all umbrohu sees läbiligunenult maas. Lahkudes kiirendasin sammu, sest see kõhe tunne jälitas mind ja vabanesin sellest alles siis, kui olin läbi nõgeste ja putkede tagasi teele jõudnud.
Suvilasse tagasi jõudes vaatasin mõned kaasa haaratud kirjad ja paberid läbi. Kirjad olid päris hästi säilinud, ainult mõnes kohas oli tint laiali läinud. Ja need kirjad olid aastatest 57-58. Otsustasin, et lähen sinna tagasi ja päästan ülejäänud kirjad ka ära. Ja läksingi tagasi. Enne mõtlesin veel majja sisse ka minna. Trepil tabas mind hämmastus. Seal olid rohimiskindad, mis on 200% tänapäevased ja pärit 21. sajandist, eksimatult, ja pudelid ning purgid mis nägid jällegi väga vanad ja kulunud välja, eksimatult 20. sajandist. Uks oli lukust lahti (või kui nüüd aus olla, siis seal polnudki üldse lukku, vaid kõveraks painatud nael mis asendas ukselinki). Astusin ukselävele ja kiikasin sisse. Jälle see kopitus, mõtlesin. Uksepiit nägi väga räsitud välja, seega otsustasin, et igaks juhuks enda heaolu nimel ei riski seina kokku varisemisega st ei toetu selle vastu. Põrand nägi samuti päris kahtlane välja ja alguses katsetasin, kas ta üldse vastu peabki, sest paremale poole vaadates oli üks ruum, mille põrand oli alt ära varisenud. Otse sisse vaadates oli elutuba, mille ühes seinas oli selline mõnus must ahi (ahi pole ehk õige sõna selle kirjeldamiseks…) , mida võib leida ainult vanadest majadest. Keset tuba oli suur diivan, mida koid ja ilmselt hiiredki on närinud. Seinad olid tühjad, kuid põrandal olid mõned vanad raamatud, mida keegi servast oli põletanud, lahti. Akna pealt leidsin kaks raamatut, mis olid sinna täiesti korralikult üksteise peale asetatud. Mõlemad olid geograafia-teemalised. Hiljem leidsin kirjadest infi, et perepoeg, kellele need raamatud tõenäoliselt kuulusid, oli põhja (Antarktikasse) elama-tööle läinud. Seina ääres oli täiesti tänapäevane aiakäru (küll katkine ja lagunenud) – seos aiakinnastega. Keegi kasutab seda hoonet ilmselt oma vana kraami hoidlana… Kööki astudes leidsin maast vana lauluraamatu, mis oli avatud “Saarlaste laulu” kohalt. Keset ruumi oli taburet ja tool, lisaks veel paar puupakku. Nurgas tundus olevat vana kamin, mis oli ära lõhutud (paistis et telliste saamise eesmärgil).
Otsustasin, et võtan need vanad kirjad ja lähen ära, lõplikult. Majal oli ka kaks kõrvalhoonet, aga need olid veel rohkem rohu sisse mattunud ja sinna ma seekord minema ei hakanud, kuigi olin kindel, et ka seal on midagi sees. Eks kevadel kui rohtu pole veel, lähen vaatan. Ja hiljem meenus, et ma ei katsunud lüliteid – hoovi pealt läheb läbi elektriliin.
Mulle jäi sellest majast selline mulje, nagu oleks sealt lahkutud kiirustades ja isegi hoolimatult. Igatahes väga põnev avastus. Kirjadega on mul ka omad kavatsused – ei kavatse neid endale jätta, vaid teen veidi uurimistööd ja ehk õnnestub mul nad juba puhtana ja korralikuna sellele perekonnale või nende järglastele üle anda.
Sometimes I can hear this whole world stopping
); ujun ookeanis; elan 18 päeva taimetoitlasena; lähen merekruiisile jne jne.
